On Minu Uganda

Kampala kesklinn. Veekanistrid.

„Kirjuta endast!“ öeldi. Mõtlesin kirja panna kõigepealt positiivsed emotsioonid. See pole kindlasti lõplik nimekiri, lihtsalt mis hetkel esimesena meelde tuli.

-      Eksootika. Siiamaani tunnen ja märkan seda.

-      Et mu töö annab võimaluse tutvuda erinevate ettevõtmistega. Ma ei saa öelda, et ma ennast kohalikuna tunnen, aga turistina kindlasti mitte.

-      Et kontoris on inimesed avatud – kõik mis küsin, nad vastavad ja ütlevad enamasti „jah“. Ma tean kui suur pere kellelgi on, kui palju keegi palka saab, kui suur on aasta eelarve, mis on kulud, mis on e-posti aadress (üle-eelmine nädal juba vastasin ise meilidele, kuigi luba ma ei küsinud). Minu ettepanekutele ollakse üldiselt avatud

-      Et kohalikud on üldiselt väga sõbralikud. Valgetesse suhtutakse reeglina austusega. Väidetavalt on kunagi koolis isegi  õpetatud, et valged on kõrgem klass (see muidugi ei meeldi)

-      Et elu siin nõuab mugavustsoonist väljatulekut (kuigi iga nädalaga tunnen ennast kindlamalt ja mugavamalt)

-      Kampala. Ma ei tea veel, kas linn enda pärast või selle pärast, et ma hakkan siin vaikselt kohanema ja hakkama saama ja naudin seda.

-      Et guesthouse on nö pehme maandumine, alati oskab keegi mingis osas nõu anda ja alati võid kellegagi midagi koos teha

-      Et vabatahtlikud on hea suhtumisega ja lisaks tunnen, et on midagi, mis neid, või õigemini meid, ühendab

-      Et UPA’s on aktiivsed kohalikud vabatahtlikud, st saan suhelda ka Ugandalastega

-      Et ma alustasin Luganda keeleõpingutega. Kohalikud naeravad südamest, kui nendega üritan lihtsaid tervitusi vahetada. Tunnen, et saan neile kuidagi lähemale.

-      Et pärast 2. nädalat hakkavad kohalikud tüdrukud ilusad tunduma. See tähendab, et alateadlik rassism (või mingi osa sellest) hakkab mööduma. Itaallane Andrea märkas seda sama.

-      Lapsed. Nad on rõõmsad. Ja super iseseisvad. See on muidugi tagajärg ja ma ei tea, kas selle põhjused mind rõõmustavad.

-      Et inimesed on üsna muretud. Andrea ütles, et tema hakkab vaikselt nende vaesust ümber hindama. Mitte et nad vaesed poleks, aga kohalike kriteeriumite järgi ei tundu kõik nii hull ja nad ei tundu väga kannatavat.

-      Et ma puhkan. Põhjalikult. Kohustusi pole. Null stressi. Vähe kiirustamist. Samas saan natukene midagi kasulikku teha.

Mõnikord õhtuti enne uinumist (see on reeglina ainukene hetk päevast, kui saan omaette olla) mõtlen, et ma olen väga priviligeeritud, et uskumatu, et mul on selline võimalus. Ise-enesest ei ole vabatahtlikuks hakkamises midagi keerulist, aga sellele vaatamata.

Üks pilt ka minust.

Mosk vajab värvimist.

Lastele meeldib kaamera (Kawempe, Kampala)

Nutikad transpordivahendid. Oletan, et tegemist on tühja kirstuga.

Koolilapsed ületavad teed (teed ei anna siin keegi). Kawempe, Kampala.

Print this post