Kivvulu slumm, Kampala

Kivvulu, Kampala

Brian

Käisime kohaliku Briani juhtimisel reedel tutvumas Kampala kesklinna ühe slummiga.

Itaallane Andrea tutvus Brianiga päev varem Kampala kesklinnas juhuslikult tänava peal juttu tehes. Lisaks meile oli kaasas Andrea projektikaaslane Jacqueline Hollandist.

Brian on ise pärit rikkast perekonnast. Isa oli edukas valitsuse ametnik, aga võimupöörete käigus kaotas oma positsiooni ja oma varanduse ning veidi aega hiljem ka oma elu. Briani ema, kes on koduperenaine ja tema 3 õde ja 2 venda jäid sugulaste hoolde. Kuna Brian neile eile meeldinud, sai temast tänavalaps ja  slummi elanik.

Slummi kool

Rektori kabinett, Andrea täitmas külalisteraamatut

Kõigepealt viis Brian meid slummi kooli, kus ta ise õppis. Kooli direktor Joseph võttis meid ülisõbralikult vastu ja kaevas oma materjalide kuhja alt hämmastava kiirusega üles kõik pildid ja muud materjalid, mis ta meile näidata soovis. Kool ei saa mingit tuge ja peab ise ära majandama. Kool saab sellega hakkama, sest paljud endised õpilased, kes on elus edasi jõudnud, toetavad kooli ja koolis on palju vabatahtlikke õpetajaid (samuti endised õpilased).

Joseph oli väga uhke oma kasvandike üle – ta näitas meile nimekirja kooli vilistlastest, kes on lõpetanud ülikooli viimase 5 aasta jooksul. Nimekiri oli muljetavaldav, ainuüksi 2010 aastal oli neid 37 tükki, enamus riiklikul toel. Samuti lappasime läbi virna vilistlaste fotosid, kus poseerisid praegused edukad manager’id, parlamendiliikme kandidaadid jms tegelased. Mõningad pildid palus Joseph uuesti üles võtta. 

Veetsime koolis üle tunni aja ja saime sealt raskustega minema. Kool on väga huvitatud ka rahvusvahelistest vabatahtlikest õpetajatest, kellega katsun neid nüüd kokku viia (kui keegi on huvitatud, andku märku).

Rektori kabinett, olulised paberid.

Kolm klassiruumi ühes hoones

Slumm 

Jalutuskäik slummis

Pilt oli üsna masendav. Kuna äsja oli sadanud tugevat paduvihma, parandasid paljud elanikud oma ehitiste katuseid. Jalutasime ringi mööda kitsaid käike, ostsime kohalikult turult paar pirukat ning astusime sisse ka ühte korterisse. 10-ruuduses kodus oli kohal pere-ema, lisaks temale peab sinna tuppa magama mahtuma veel 5 inimest.

Meisse väga hästi üldiselt ei suhtud, aga kuna kohalik oli meiega kaasas, siis diplomaadina silus ta olukorrad ära. Positiivne oli see, et kohalik vee- ja kanalisatsiooni firma oli ehitanud slummi 2009 aastal hulgaliselt käimlaid ja paar tasulist kaevu, kust saab joogikõlbmatut vett.

Minul oli see esimene kord slummis viibida. Plaanisime külastada veel ka teist Kampala slummi (rohkem neid siin ei olevat), aga lükkasime selle edasi. 1,5h seal ringi jalutada oli emotsionaalselt üsna väsitav.  Esiteks näha seda vaesust ja kohati ka lootusetust, või vähemalt see oli see tunne, mis seal tekkis. Samuti ei olnud enesetunne, vaatamata kohalikule giidile, väga turvaline ning pildistamisest tekkisid mõningased süümepiinad. Arvan, et see on üks põhjuseid, miks minust ei saaks kunagi väga head (või isegi keskmist) fotograafi – kuidagi piinlik on selliseid olukordi pildistada. 

Slumm kohtub tavalise linnaga (autopesula)

Tasuline kaev joogikõlbmatu veega

Slummi väravates tervitab mobiiloperaatori Smile reklaam.

Lapsed tulevad koolist. Taustal kesklinna uus kõrghotell.

Õu

Uks viib 6-inimese tuppa. Katus parandatud kaltsuga.

Brian prügist tekkinud mäe kõrval

Vaade slummile väljaspoolt. Taustal Kampala suurim mosk.

Andrea. Kohalikud tänavalt kutsuvad teda Jeesuseks.

Print this post