Pole minu Uganda, st mis mulle ei väga ei meeldi, st vist pole suutnud harjuda

Sissejuhatuseks. Sipi saartel ööbisime telklaagris, mida pidas 50ndates Saksa paarikene ja kes on saarel olnud 15 aastat. Nad olid selles saare osas ainukesed, kui sinna viis veel ainult väike mägine jalgrada, Nüüd seal on teed, sadam ja ca 10 resort’i). Mees Wankorf (või midagi sarnast) ütles, et ta muidugi mõistab kohalikke ja kohalikku elu, aga mitte kunagi päriselt, sest ta on valge mees ja alati jääb valgeks meheks.  Ma ei tea, kas jõuan samasuguse tõdemuseni enda reisi lõpuks.

Mustus mind ei sega (polnud lihtsalt paremat pilti)

Aga päeva teema juurde - mis mulle väga ei meeldi?
Et mitte liiga kriitiline paista, siis ütlen koha ära, et see on minu tõlgendus ja et need on asjad, mis mulle hetkel on silma jäänud ja kindlasti ei saa siit üldistusi kogu Uganda kohta teha. Ning kindlasti ei ole kõik nii nagu paistab. Aga mulle ei meeldi väga:

• Et ma hakkan laisaks muutuma. Et ongi okei, kui sa teed 2 asja päevas. Et aju hakkab vaikselt puhkuse režiimile minema ja mõtete hulk päeva kohta on langustendentsis. Et initsiatiiv hakkab vaikselt hääbuma. Seda võiks kutsuda ka kohanemiseks, aga ma veel keeldun seda tegemast.
• Et vabatahtlikud (sh mina) hangivad liiga palju guesthouse’s ja liiga vähe käiakse nädala sees ringi. Ka sellega hakkan kohanema, mis mulle väga ei meeldi
• Noise pollution (müra saastatus?). Seda emotsiooni on raske edasi anda, aga kohalikele meeldib, kui volüüm on keeratud maksimumist natukene kõvemaks, st kõlaritest kostuvast helist pole võimalik enam päris hästi aru saada. Kui see oleks üks või kaks kohta, poleks probleemi, aga kuna see on prevalveeriv, siis kohati on see üsna häiriv, eriti kui oled väsinud. Mõned näited:
• Ringi sõitvad kõlarite või (hullem) megafonidega varustatud pick-upi’d, kes reklaamivad mingit väärt kaupa või lähenevat sündmust – kontserti, HIV testimist, valimiskampaaniat vms. 
• Meie guesthouse’st 10m kaugusel asuv kirik, kes lülitab pühapäeval kell 8.30 kõlarid põhja ja seda terveks päevaks. Juba ilma kõlariteta on kirikust kostev heli (1/2 ajast röökimine) segav.
• Läheduses asuv mosk, kes saadab südaöösel ja päikesetõusuga oma kutsungit palvetama
• Enamus tänavapeal asuvatest baaridest ja muusikapoodidest on tõstnud kõlarid õue, meelitamaks kliente
• Kolleegid kontorist  pole mind 8 nädala jooksul kordagi lõunale kutsunud, olen ise ennast korduvalt kaasa pressinud ja ise neid lõunale kutsunud, aga mind kutsutud veel pole. Kui kutsumiseks mitte lugeda seda 2 korda, kui öeldi, et „we’re going for lunch“
• Et kohalikud hädaldavad „süsteemi“ üle ja ise käituvad täpselt nende samade põhimõtete järgi, mis neid süsteemi juures häirib. Siia juurde kuulub kaugete sugulaste juurde väljaspool (mitte ilma) konkurssi tööleminek, kuigi teised kandidaadid olid paremad. Väidetavalt laialt levinud altkäemaksu andmine riigi parimas ülikoolis paremate eksamitulemuste saamiseks. Nurisemine riigi madala tootlikkuse üle – selle vestluse peale kulub tavaliselt terve hommikusöök töö juures (2,5h) ja tihti ka ülejäänud ennelõunane aeg. Pärast lõunat tuleb sageli minna panka asju ajama või kellegagi kohtuma – mõlemad on täpselt niikaugel, et tagasi tööle tulla samal päeval enam ei tasu.
• Et minu töökoha juhil on täiendava töökohana (või põhikohana – ma veel täpselt ei oska öelda) oma isikliku kooli pidamine. Enda kogemusest tean (ja näen seda ka siin), et loomingulist energiat jätkub vaid ühe jumala teenimiseks. Asju tehakse poole vinnaga ja täpselt niipalju, kui on minimaalselt vajalik ning see nakkab kogu meeskonna peale. Asjad saavad tehtud, aga ühe (madalate ootustega) vabatahtlikku indu see ei kindlasti ei tõsta. Iga hommik pean ennast rohkem motiveerima, et kõrvaltuppa tööle minna ja mulle ei meeldi enda motiveerimine.

Print this post