Oma esimestel nädalatel osalesin tööintervjuus välise värbamiskomisjoni liikmena. Kõlab ametlikult? Oligi.
Taustast. UPA üks filiaalidest värbas endale „Peer Educator Advisor’it“. Peer Educator on vabatahtlik, kes viib läbi harivaid koolitusi ühingutes, kuhu ta kuulub (kirik, kool, lasteaed vms). „Advisori“ rolliks on neid koolitajaid toetada ja töökoht on samuti vabatahtlik. Poole töökoormuse kompensatsiooniks pakutakse kulude katteks 300kr kuus (selgus tagantjärgi). Selle kogu eesmärk oli vähendada nepotismi, olles nõuandev organ värbamisotsuse tegijatele (selgus pärast vestlusi). Kogu koosnes lisaks mulle veel 2 inimestest - kolleeg Janet ja lähedal asuva med.punkti juht Clyde. Õnneks Clyde oli kursis kohaliku värbamispoliitikaga. 10 minutit pärast ametlikku algamisaja algust nuputasime tema juhtimisel,
et kuidas vestlust läbi viia, milliste kriteeriumite põhjal valikut teha jne, sest instruktsioone polnud keegi andnud. Üsna sürrealistlik kogemus, osaleda vestluses teadmata, keda täpselt vaja on ja mis ülesandeks ning mis tingimustel, aga improviseerisime ja saime hakkama.
et kuidas vestlust läbi viia, milliste kriteeriumite põhjal valikut teha jne, sest instruktsioone polnud keegi andnud. Üsna sürrealistlik kogemus, osaleda vestluses teadmata, keda täpselt vaja on ja mis ülesandeks ning mis tingimustel, aga improviseerisime ja saime hakkama.
Arvestades positsiooni kaliibrit, 3-liikmeline organisatsioon värbamas 300 kroonist töötajat, oli atmosfäär üliametlik.
Mis meelde jäi? Värvatavad oli viletsalt ettevalmistunud ja väga, väga, väga ebakindlad. Lisaks ülivaikse häälega rääkimisele olid vastused kohati üllatavad – üks noormees näiteks ütles enda tutvustuseks, teises lauses pärast oma nime, vanus ja rahvust, et „and I thank God that I am Christian“).
Pakkusin välja, et võin teha kohalikele koolituse, kuidas CV’d ja kaaskirja teha ja kuidas vestlusteks valmistuda. Hiljem olen aru saanud, et vestlused ongi rohkem moe pärast, sest väidetavalt alati värvatakse niikuinii kellegi tädipoeg või onupoja saunakaaslane, aga sellele vaatamata olen koolituseks valmis lähtudes „why not“ põhimõttest (Sinne Naruskebergi õpetussõnad). Minu abi lubati kindlasti kasutada, eks näis, kas plaanitav koolitus leiab aset või mitte.
All näitena kaaskiri, mis oli üks parimatest.
2 kommentaari:
Esmalt abistasid eestlasi, nüüd teed sama ka juba välismaal. Aga käi siis ise peale ka, muidu äkki ei leiagi aset... Jüri, miks sa minu kommentaaridele kunagi ei vasta?
Homme on suur koosolek, kus minu koolituse kysimust arutatakse:).
Lemps, ma yrita ikka vastata, kui midagi taibukat voi vaimukat pahe tuleb.
Postita kommentaar