Esimene tüli

Leidis aset ka esimene tööalane konflikt. Jaapanlanna Yuka tahtis oma töökohta (siin kutsutakse neid projektideks) vahetada ja nädalase „töötegemise“ tulemusena tuli välja, et tema poolt valitud töökoha kompetentsinõuded ei vasta absoluutselt tema oskustele ja kogemustele.

Yuka oma esimesel töökohal, mis talle ei meeldinud.

See võiks selguda ju ühe kõnega, aga siin oli vaja 2 päeva oodata, et esimene kõne teha, mille käigus lepiti kokku, et onu Bob tuleb ülehomme (reedel) külla seda küsimust arutama. Onu Bob muidugi unustas kohtumise ära (tema kaitseks tuleb öelda, onu Bob on väga professionaalne, meeldiv ja asjalik härra). Esmaspäev kuluks selleks, et avastada, et reedene kohtumine jäi ära ja leppida kokku uus kohtumine teisipäevaks, kus siis tõde lõpuks selgus. 

Yuka ootas iga päev
, ei julgenud kuskile minna, et äkki midagi juhtub, ja iga teadaande peale, et „homme“ vastas ta jaapanlannaliku viisakusega, et „tänk ju“ ja muutus omaette iga päevaga järjest nukramaks ja pisaraterohkemaks.

Kui võtsin selle Janetiga teemaks, arvas ta, et sellised suured muudatused võtavadki aega. Reedel üritasin öelda, et mõtleme koos kohe plaan B peale, aga sellist asja siin ei ole. Asi läks üsna teravaks, ma isegi esmaspäeval tõstsin hästi veidi häält ja pärast pidin 4 päeva asju siluma, et mitte suhteid purustada.

Janet jäi enda juurde kindlaks, et tema on teinud piisavalt. Nädal pärast ootamist (või tema sõnade järgi „töötamist“) tuli ta välja kahtlustusega, et äkki Yuka loobus eelmisest projektist liiga kergekäeliselt ja äkki peaks tema CV’d üldse hakkama vaatama, et mida ta oskab. Õnneks tuli mulle appi Jacqueline, kes küsis üllatunult, et „what, you still have’nt looked at her CV?“. Janet vastas rahulikult, et veel pole jõudnud. Mina vaataksin CV’d siis, kui inimene kandideerib, aga siin asjad nii ei käi.

Print this post