Uganda. Turisti pilgu läbi (by Lauri Sild)

Looduses elavatel mägigorilladel külas

 Sissejuhatus Juurikult: Kõigepealt - ma olen väga priviligeeritud. Meie organisatsioonist olen nimelt ainus vabatahtlik, kellel on sõber külas käinud. Lauri sai Ugandas väga hästi hakkama ja kohanes kiiresti. Kohati tundus, et isegi nautis reisi:). Alles teise päeva õhtul tegi ettepaneku võtta ette arutelu teemal "Uganda analüüs ja mida se riik peaks tegema" (selleks hetkeks oli vajalik informatsioon koos). Kolmandal päeval teatas, et ta on "yes-man", st ei hakka kohe igast plaanist riske otsima ja "oot-oot-oot" ütlema vaid ütleb Yes. See põhimõte kehtis peaaegu resi lõpuni välja.
Kalleid hotelle ja special hire'sid (taksosid kutsutakse siin nii) nõudis ainult üle päeva. Minu guesthouse'i kutsus ta reisi alguses "shit hole'ks" aga reisi lõpuks korrigeeriti mõõtmisskaalat ja öömaja hinnati ümber 3 tärni peale.

Lauri: Käisin Juurikul külas 25.11 - 09.12. Mingeid erilisi ootusi ma endale ei seadnud. Rohkem lootsin nagu Juuriku peale. Wikipediast lugesin kiirlugedes Uganda kohta materjali läbi ning Juuriku blogi ju olen ka jälginud. Tagantjärele oli isegi hea et ma teemadesse väga enne ei süvenenud, muidu oleks (puhkuse)reis mind hoopiski kuskile a la Tai kanti viinud. Igatahes.

UGANDAST.
Kui ootuseid ei ole, on raskem pettuda. Ugandas tasubki ootused madalal hoida. Kõik võib juhtuda ja samas juhtuda võib ka täpselt mitte midagi. Kohalikud on rahulikud tüübid kes liiguvad tänavatel üldjuhul umbes sellises tempos nagu mina kodus voodist hommikul vannituppa. Kiirustada ei tasu. Üks tegevus päevas on täitsa ok. Näiteks käisime Jüriga ühel päeval arsti juuures Jüri kopse kontrollimas ning selline tegevus suutis kenasti päeva sisutada. Teine suurem õppetund Ugandas oli see, et plaani "b" sealmaal ei eksiteeri. Kui veab siis puutud kokku olukordadega kus on tehtud plaan "a". Kui plaan "a" ei materialiseeru, siis plaani "b" ei ole. Heal juhul tehakse uus plaan "a", aga sedagi mõnikord.
Jüri rääkis vahva loo - neeger istub palmipuu all, valge mees läheb mööda ja küsib et mis chillid siin neeger. Neeger vastab: "vahin sinist taevast". Valge mees: "aga mis passid siin niisama kuule. Näe, roni puu otsa, lõika banaanid maha. Tee süüa perele ning ülejäänud banaanid mine müü turul maha. Saad raha, rahaga istutad veel mõned banaanipuud ja peagi oledki rikas mees. Siis tuled istud siia banaanipuu alla ja vahid mõnuga sinist taevast. Neeger aga vastab: "kulla mees, just seda ma ju täpselt teengi."

VABATAHTLIKEST.
Ega lõpuni ei saanudki aru kas Jürile kogu see tegevus õnne on toonud :) Rohkelt on küsimusi ja vähem vastuseid. Mina arvan muidugi seda et päästa on võimalik neid kes päästmist soovivad. Kohalikele pole miskil põhjusel "maailma paremaks muutmise" geeni antud. Sobib see mis hetkel on ning revolutsionääre nagu Jüri kuulatakse huviga, samas keegi väga sabas sörkima ei kipu. See aga ei tähenda, et lootust pole. Kohalikus nn. gueshouse'is kus Jüri ööbib on ta suht populaarne vana. Eriliselt meeldis mulle üks koosviibimine kus ka mina kõrval istusin. Nimelt leppis Jüri kokku majapidajaga et arutaks kuidas kämpi ja ümbrust "roheliseks teha". Leppisid kokku nn. green meetingu. Jüri oli palunud mingil Ameerika peace-corpsi tüdrukul tulla ja anda ka arvamus kuidas gueshouse'i rohelisemaks teha kuna see tüdruk koolis midagi taolist õppinud oli. Kohtumine pidi algama kuskil päeval mingi 13:00 paiku. Kohtumist lükati alustuseks edasi mingi umbes 3-4 korda ja selleks ajaks kui majapidaja kohale suvatses saabuda (nii umbes 22:00 paiku), olin mul õnnestunud juba 4-5 õlut sisse kaanida ja hakkasin mõnusalt uimaseks jääma. Igatahes. Meeting toimus. Räägiti ühest ja teisest asjast. Suht seosetu jutt minu jaoks. Meetingu lõppedes imestas majapidaja Eddie, et tohhoo tont millest kõigest sai arutatud, aga koosistumise mõtte juurde ei jõutudki kuna Eddie ettekujutuse järgi pidi green meeting sisaldama plaani A millal ja kuidas hakatakse guesthouse'i roheliseks värvima. No tule teavas appi... :)
Igatahes on sellisel vabatahtlikuks olemisel rohkem mõtet kui arenenud maade rahalisel abil Ugandale (50% Uganda SKPst on välisabi), millest enamik kiiresti korruptiivsete tehingute kaudu kahtlastesse taskustesse tiksub. Seega, tubli Jüri! Jätka samas vaimus. Usun et varem või hiljem värvitakse ka guesthouse roheliseks.

JÜRIST.
Mulle meeldis see, et Juurik on rahul asjaga ning naudib hetke. Üleliia kõrgeid ootusi tal oma tegevuse vastu Ugandas ei ole. Aga eks Uganda on ka temaga juba natukene "tööd teinud." Nagu mainisin, Ugandas ootuste seadmine on kahe teraga mõõk. Uganda moodi polnud ka Jüril plaane b ja c varuks. Mõnikord saime hakkama ainult algse plaaniga, aga mõnikord hakkas eurooplane minus töötama ning surusin peale ka oma plaani variandid B ja C.
Pluss-punktid tuleb anda Jürile ka selle eest, et kõigest hoolimata kus me olime või kuidas plaan A võimaldas (või ei võimaldanud) ei tekkinud tal, erinevalt minust, kordagi olukorda kus ta oleks pesemata olemisega ringi liikunud rohkem kui 3 päeva järjest.
Muus osas peab Juurikut noomima. Kehas kannab ta mingit kurja nimega bakterit (ok sööb antibiootikume), köhib ja läkastab juba 4 nädalat jutti, räägib kohalikku keelt vähem kui 1000 sõna...
Tänu minule sai Jüri osa ka Uganda ööelust. Vedasin ta siiski reisi viimasel päeval ööklubisse kus kohalikud tüdrukud kahtlaselt meie ümber tiirlema hakkasid (ilmselt meeldisin neile mina sest Jüri on ju vabatahtlik). Otsustasime jalga lasta suht kiiresti.
Aaaa ja veel, kuna veini kohapeal väga saadaval ei ole või siis pakutakse suhteliselt solki, õpetasin Jüri nautima vanahead G&T'd (gin and tonic). Jõime seda soojalt ja talle meeldis, ehk siis eksisteerib lootus et kui tulevikus kodumaal G&T sisse jäätükidki panna võib nauding kahekordistuda.

Lõpetuseks. Tuleb ikka ja jälle meelde see neegri, banaanipuu, taeva vaatamise ja valge antud nõuannete lugu. Kuna Jüri palus mul blogisse kirjutada siis lahkelt lubasin kohe koju jõudes ka nii teha. Nüüd peale kolme smsi mis ta meeldetuletusega saatnud on, leidsin aega ja kirjutasin. Piinlik. Aega võttis 10 päeva! Aga lennukis koju tagasi jõudes lubasin endale kodus mitte kiirustada ja teha 1 tegevus aga korralikult ühes päevas. Töö on aga tagasi tulles jälle kogu aja okupeerinud. Võitlen mitmel rindel korraga ja hakkan unustama kuidas Ugandas gueshouse'ist kesklinna minek terve päeva väärilise actioni-seguse tegevusena tundus. Eestil pole Ugandast palju õppida, külla aga inimestel kes oma elu ja iseennast muuta soovivad.
NB! Blogi teksti kirjutasin kiirustades 25 minutiga. Homsest luban jälle aja maha võtta ja ühe tegevuse päevas teha. Muuseas Juurik, plaani B teen ma endiselt, aga plaanide C ja D tegemisest olen Ugandas käigu järel loobunud.


Lõppsõna Juurikult: Inimese mälu on ikka lühike - Eestil on õppida küll ju. Mäletad Lauri, esimese asjana pidime mootorrattatakso äri käivitama. Ja Lauri unustas öelda, et ma olen hästi aklimatiseerunud. Teised saavad iga nädal pakikesi kodunt, mul pole aga kordagi pähe tulnud endale midagi (kama, mulgikapsast jne) tellida. Laurilt tellisin 1 hea veini tax-freest, aga kõik head veinid olid Riia ja Brüsseli lennujaamast parasjagu otsa saanud.:)

Odavaim ühistransport - veoauto kärus. Soidu alguses on nägu veel naerul.

Lake Bunyooni.

Teel saarele majutuspaika. Lake Bunyooni.

Lapsed ootavad koolipäeva lõpus kanuud, et koju saada. Lake Bunyooni.

Kooli jalgpalliväljak. See, et üks värav on "veidi" ülesmäge, ei sega. Lake Bunyooni.

Looduses elavatel mägigorilladel külas

Queen Elisabeth National Park. Elevants pojaga.

Kohalik noortekoor teeb meie hosteli hoovis proovi (Ndali-Kasenda Crater Lakes)

Ratastel (leia Juurik). Ndali-Kasenda Crater Lakes.

Jinjas, külas Patience'il.

Tavaline lõikus. Gaddafi kaitsva pilgu all.

Print this post