Vabatahtlikuna Ugandas: Murchison Falls National Park

Vahepeal sekka ka turistijuttu. All mõned turistipildid esimesest Uganda kuust, kui käisime tutvumas Murchison Falls’i rahvuspargiga. Seltskonna moodustas lisaks mulle kohalik FIE-vabatahtlik turisminduse alal Faruk ja 5 tüdrukut. Üsna huvitav kogemus oli.

4-vedu

Kohalik planeerimine tähendas seda, et kõrge 4x4 auto, millega pidime reisile minema, oli asendunud tavalise Toyota sõiduautoga
Kuna auto oli väga madal, siis kõiki loomi nägime läbi heinte
Öömajad olid mõlemaks ööks väljavalimata ja teise öömaja leidmisega jäime tõsiselt hätta
Tuli välja, et ka Ugandas võib vihma sadada ja rohkem kui pool tundi korraga.
Pärast 1,5-tunnist vihmasadu jäi meie auto lõpuks mudasse jäädavalt kinni. Kuna väljas oli juba kottpime, oli üsna põnev kogemus paduvihmas ja kottpimedas lähimas Uganda külas ustele koputada (keegi ei avanud) ja lähimas 5-tärni resort’ist abi paluda (kus hädavaledega keelduti meid abistamast).
Kolmas koht kuhu ma koos giidi ja Faruk’iga läksime oli pooleliolev turismitalu, kes pakkus meile öömaja (mina sain ööbida turismitalu autojuhi toa teises voodis, kust tema 10-aastane poeg tõsteti „minu“ voodist issi kõrvale, et mulle aset pakkuda)
Faruk magas öö autos, kuna ta ei usaldanud autot üksi jätta. Hommikul olid külaelanikud juba väga abivalmid väikese tasu eest autot lükkama. Kuna sadanud oli öö läbi, siis terve järgmine päev möödus meeldivalt autot läbi muda lükates – saime selles juba päris osavaks ning ka üsna määrdunuks. Kohalikud, kes on väga emotsionaalsed, naersid alati kõhud kõveras endale kätega vastu põlvi tagudes, kui meid räpastena autost väljumas nägid.

Tekkis ka kerge meeleheide - tüdrukutele ei meeldinud oodata mind ja Faruki tund aega omapäi autos, sest see oli hirmus ja kohe tuli pissihäda ka peale. Lisaks tekitaks kõhedust hirmu võimalik kohtumine rahvuspargi põliselanikega, jalgsi liikudes see väga meeldiv ei oleks olnud. Pinge langedes kujunes sellest aga õhtu, kus on siiani kõige rohkem naerda saanud.