HIV/AIDS

Seisime Mugembe voodi kõrval, kelle lootused üle poole aasta elada on minimaalsed. Olen pildistamises viimasel ajal oluliselt nahaalsust juurde saanud, aga sellel hetkel, kui Gertrud (Bethesda HIV Care juht) küsis, et kas ma tahaksin pilti teha, vastasin, et „ei“. Mugembe sai viiruse väidetavalt oma naiselt, kes suri 1998.a ja alles pärast tema surma sai Mugembe teada, et naine oli positiivne. Ise ta ennast testima ei läinud. Pool aastat tagasi leidis ta uue armastuse ning abiellus uuesti. Nad elavad maal ja Mugembe toodi Kampalasse 3 nädalat tagasi, kui tema tervislik olukord läks väga halvaks. Kell 1 öösel viidi ta Gertrudi  ukse taha. See oli esimene kord, kui ta ennast testis. Õnnetuseks oli ka tema värske abikaasa test positiivne. Hetkel elavad nad Mugembe venna juures 4-ruutmeetrises toas.

Mina olen kokku puutunud eelkõige rohujuure tasandi organisatsioonidega. Pikemalt olen rääkinud 5 asutuse juhiga, kes töötavad HIV’st mõjutatud peredega. Iseseisvalt pole ma mingit uurimistööd teinud, seega on tegu profaani (Kiinu, seda sõna kirjutades mõtlen sinu peale – oled kindlasti mu üle uhke) mõttemõlgutustega rubriigist „kitarrist arvab.“

Mõjutatud peredeks loetakse nii nakatunuid peresid kui ka neid, kus lapsed on jäänud HIV tõttu orbudeks. Enamasti jäävad nad vanavanemate õlgadele, ning kuna pered on suured (alla 4 lapse pole naljalt kellelgi, tavalised on 6-8 last), on nende olud üsna kasinad.

HIV ametlik statistika, mis tehakse riiklike raviasutustes tehtud testide põhjal, on erinevate HIV organisatsioonide sõnul ebausaldusväärne. Uganda nakatumisprotsendi vahemik on  6-12% erinevate organisatsioonide hinnangul. See protsent võib tunduda väike, aga arvestades kohalike perede suurust tähendab see, et peres on 1 positiivne. On paremaid regioone ning on halvemaid asukohti (30-40%). Võrdluseks: Ghanas on see 2,2% ja Swazimaal 26% (2006a oli 40%)

Et mitte pikka romaani kirjutada, siis mõned märksõnad, mis vestlusest HIV’ga tegelevatest organisatsioonidega on välja toodud.

• Organisatsioonid töötavad praktiliselt kõik naistega.
• Mehed jäävad kõrvale. Põhjuseks organisatsioonide sõnul, et nad ei näita ise huvi üles. Arsti juurde minnakse, kui asjad väga halvad. Erandina olevat noored, mis on hea uudis arvestades, et Uganda kodanikest ½ on alla 18a vanused.
• Kõige rohkem kannatavad naised ja lapsed. HIV positiivseid lapsi ei panda kooli (kui raha just väga vabalt ei ole), sest nad surevad niikuinii varsti ära. HIV orvud elavad oma vanavanematega ( kelle materiaalsed võimalused on tihti olematud) või sugulastega (kas valikute puhul eelistavad bioloogilisi lapsi).
• Naiste raskem olukord on tingitud meeste-kesksest kultuurist. Suhteliselt tavaline pidavat olema, et mehel on mitu naist (ma ei ole veel täpselt aru saanud, et kuidas see matemaatiliselt võimalik on, sest mehi ja naisi on enam-vähem võrdselt).
• Kui mees sureb HIV tõttu, süüdistatakse tema surmas enamasti naist. Mehe perekond võtab sageli väärtust omavad asjad, sh kinnisvara endale (sest varandus kuulub mehele) ja naised ei oska enda õiguste eest seista.
• Rahakott ja selle üle otsustamine on mehe käes, isegi kui naine on pere ainukene teenija. HIV ravimite ostmine, vajalik toitumine jne ei pruugi alati mehe eelarve edetabelisse mahtuda.
• Regulatsioon on väga nõrk. Teise inimese teadlik nakatamine ei ole kuritegu (ja naistel kohalikus kultuuris seksist keeldumise võimalus sisuliselt puudub).
• Kõige suurem HIV-protsent on abielupaaridel. Seetõttu on käimas ka kampaania, et testige koos. Väga vähesed seda siiski teevad.
• Huvilistel on põhimõtteliselt võimalik teha tasuta testid, aga ravi võib olla tasuline, paljude jaoks on juba takistuseks see, kui peab ravi saamiseks enda külast või linnaosast kaugemale sõita, mis tähendab kulusid. (Tehakse 3 testi – kui esimene on negatiivne, kutsutakse tagasi 3 kuu pärast. Kui esimene on positiivne, tehakse teine test. Kui see on positiivne, öeldakse, et oled nakatunud, isegi kui lähed Ameerikasse. Kui see on negatiivne, tehakse kolmas otsustav test.)

Lõppu ka veidi positiivset . Rasedatel naistel on testimine kohustuslik. Räägitakse ka sellest, et teha üldse testimine kohustuslikuks (millega küllgi kardetakse, et kaasneb uus ettevõtlusharu ja hakatakse pakkuma „oled negatiivne“ HIV teste ja tunnistusi.

Väljavõte HIV-posiitvse naise failis - laste nimekiri. 11 lapsest õnneks ainult 1 positiivne

HIV-positiivsed lisatulusid teenimas

Koduvisiidid

HIV-positiivsete selts käsitööd tegemas

Vabatahtlik Yuka testimas. 

Print this post