Pisikene paus

Seoses Lauri kyllasaabumisega algab blogis 2-nadalane paus. Reisi algus on paljulubav. Yle kahe ja poole kuu sain kaia sooja dushi all (mis polnudki nii super-super kui olin oodanud voi maletanud), sest esimese oo oobisime hotellis, mis oli sama kallis kui kogu kuu yyr minu guesthouse's .

Järjejutt: Väljakutse.

Ühel päeval sain oma blogi lugejalt kirja, mis teatas, et minu pangakontole on tehtud 10.000kr ülekanne. Sellega kaasnes ülesanne: teha kogukonna elu mingis valdkonnas jätkusuutlikult paremaks.

Olev Seppo (Elmo Riigi foto, kasutan ilma loata)

Võtsin lennukisse kaasa P.Druckeri raamatu Managing the Nonprofit Organisation. Raamat oli keskmine, aga üks mõte sealt jäi meelde. Nimelt on Druckeri sõnul MTÜ nõukogu liikme üheks peamiseks ülesandeks (MTÜ’le kaasaelamise ja selle tuleviku kujundamise kõrval) olla aktiivne toetuste koguja (fund-raiser). Selleks, et olla aga tõsiseltvõetav toetuste koguja, ei piisa ainult verbaalsest panusest, vaid nõukogu liige peab ka ise arvestavas koguses sedasama MTÜ’d toetama. Kuna see mõte mulle meeldis, kerkis fondi kapital veel 10.000kr võrra. Mõned päevad hiljem

Esimene tüli

Leidis aset ka esimene tööalane konflikt. Jaapanlanna Yuka tahtis oma töökohta (siin kutsutakse neid projektideks) vahetada ja nädalase „töötegemise“ tulemusena tuli välja, et tema poolt valitud töökoha kompetentsinõuded ei vasta absoluutselt tema oskustele ja kogemustele.

Yuka oma esimesel töökohal, mis talle ei meeldinud.

See võiks selguda ju ühe kõnega, aga siin oli vaja 2 päeva oodata, et esimene kõne teha, mille käigus lepiti kokku, et onu Bob tuleb ülehomme (reedel) külla seda küsimust arutama. Onu Bob muidugi unustas kohtumise ära (tema kaitseks tuleb öelda, onu Bob on väga professionaalne, meeldiv ja asjalik härra). Esmaspäev kuluks selleks, et avastada, et reedene kohtumine jäi ära ja leppida kokku uus kohtumine teisipäevaks, kus siis tõde lõpuks selgus. 

Yuka ootas iga päev

Jõulud!

Kui keegi plaanib see aasta Eesti Posti toetada ja jõulukaarte saata, siis nüüd on hea võimalus soetada selleks Bluesky laste poolt käsitsitehtud jõulukaardid. Tulu läheb 100% nende uue maja ehitamise fondi. Ehitus on hetkel pooleli, maja ehitatakse jupi kaupa ja iga toetus on oluline.

12 näidiskaarti Bluesky lastelt

• Hind: 6 kaarti = 100kr (töötutele ja üliõpilastele 6 kaarti = 95kr)
• Anna teada soovitud kogus ja oma aadress (minu konto Swedbank 221011676480)
• Viimane aeg tellimust esitada on järgmine pühapäev 21.11, siis jõuavad kaardid veel õigel ajal kohale.
• Aga tee tellimus kohe nüüd, siis ei pea sa enam jõulukaartide pärast muretsema.:)

All on näidiseks nende poolt juba tehtud 12 erinevat kaarti ja järgmisel lehel paar pilti uuest koolist

.

PS. Olen nendega üsna palju kokku puutunud ning julgen öelda, et tegu on hea ettevõtmisega – raha läheb heasse kohta, ei lähe tee peal kaduma, ning lastele tohutult meeldib kaarte teha.

Tööle, tööle!

Oma esimestel nädalatel osalesin tööintervjuus välise värbamiskomisjoni liikmena. Kõlab ametlikult? Oligi.

Taustast. UPA üks filiaalidest värbas endale „Peer Educator Advisor’it“. Peer Educator on vabatahtlik, kes viib läbi harivaid koolitusi ühingutes, kuhu ta kuulub (kirik, kool, lasteaed vms).  „Advisori“ rolliks on neid koolitajaid toetada ja töökoht on samuti vabatahtlik. Poole töökoormuse kompensatsiooniks pakutakse kulude katteks 300kr kuus (selgus tagantjärgi).

Selle kogu eesmärk oli vähendada nepotismi, olles nõuandev organ värbamisotsuse tegijatele (selgus pärast vestlusi). Kogu koosnes lisaks mulle veel 2 inimestest - kolleeg Janet ja lähedal asuva med.punkti juht Clyde. Õnneks Clyde oli kursis kohaliku värbamispoliitikaga. 10 minutit pärast ametlikku algamisaja algust nuputasime tema juhtimisel,

Pole minu Uganda, st mis mulle ei väga ei meeldi, st vist pole suutnud harjuda

Sissejuhatuseks. Sipi saartel ööbisime telklaagris, mida pidas 50ndates Saksa paarikene ja kes on saarel olnud 15 aastat. Nad olid selles saare osas ainukesed, kui sinna viis veel ainult väike mägine jalgrada, Nüüd seal on teed, sadam ja ca 10 resort’i). Mees Wankorf (või midagi sarnast) ütles, et ta muidugi mõistab kohalikke ja kohalikku elu, aga mitte kunagi päriselt, sest ta on valge mees ja alati jääb valgeks meheks.  Ma ei tea, kas jõuan samasuguse tõdemuseni enda reisi lõpuks.

Mustus mind ei sega (polnud lihtsalt paremat pilti)

Aga päeva teema juurde - mis mulle väga ei meeldi?
Et mitte liiga kriitiline paista, siis ütlen koha ära, et see on minu tõlgendus ja et need on asjad, mis mulle hetkel on silma jäänud ja kindlasti ei saa siit üldistusi kogu Uganda kohta teha. Ning kindlasti ei ole kõik nii nagu paistab. Aga mulle ei meeldi väga:

Kitomba - külaelu

Kool mangopuu all. (Kitomba)

Jackie ja Andréa veedavad Ugandas kokku 6 kuud EVS’i (European Voluntary Service) eriprojekti „Gender Equality and Issues in Voluntary Work“ raames. Kuna tegemist on pastakast imetud projektiga, siis otsustasid nad veeta kuu aega külas nimega Kitomba. Käisin nendel nädalavahetusel külas. Siia on UPA rahadega ja vabatahtliku tööga ehitatud koolimaja ja maja ühele perele, kes valvab koolimaja üle ja teeb personalile süüa.

Loodan, et saan seda küla veel külastada nädala sees, et näha kuidas tunde läbi viiakse.

Aadule

Mimii

Tere Aadu. Minu nimi on Mimii. Nagu pildilt näed, olen üsna kõhna. Tõin hiljuti ilmale 4 poega. Guesthouse’s käin aeg-ajalt pügikasti kallal ja sohva peal lesimas – süüa siin ei pakuta, aga vähemalt on turvaline. Pojad harjusid ka selle kohaga täitsa ära, aga kuna nad kakisid tuppa, siis üsna pea visati nad välja. Vabatahtlikud hädaldasid ka selle üle,